Teade.ee

Paljude jaoks Reminiscenciase eakate kodus on pandeemia olnud 15 kuud isoleeritut armastatutest - eemal hoitavatest lastest, inimeste puudutusest vähemalt plastikukihi kaugusel. Kaheksakümmend kuus aastat vana Víctor Tripiana piilus läbi akna riputatud läbipaistva linaga oma poega Jorge ja sirutas käe, et plastikust läbi kontakti luua. Ka tema abielutütar sirutas mugavuse nimel käe. "See pandeemia on meid halvasti tabanud," ütles ta silmad niisked. "Tead, mis toimub? See on nii, nagu oleksin õhus ja ma ei tea, mida ma teen. "Õed ja saatjad pakuvad mugavust: abi tassi, õrna otsmikupunniga, isegi aeg-ajalt suudlushari, vahendab mask. Kuid vähemalt vähestel on pärija oma lohutus: Catalina Pisicelli (93) ja Fermín Urban (92) näivad olevat pandeemia ajal leidnud armastuse, kellega kellega suhelda. "Mida ma ütlen, on patt ... aga meie jaoks pole pandeemiat olemas; me elame Kuul, ”Pisicelli ...